EKKM – the museum of becomings

EKKM – the museum of becomings

Kui Marco Laimre ja Neeme Külm hakkasid 2006. aasta sügistalvel Põhja pst. 35, vana katlamaja estakaadi otsas asuvat Tallinna Kütte endist kontorihoonet saastast puhtaks tassima, oli Kultuurikatla idee just õhku paiskumas ja Kumu juba avatud. Esimene näitus nendes skvotitud ruumides toimus 2007. aasta mais (”Töö toidab”, kuraator Elin Kard). Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi nime all toimus esimene näitus sama aasta juunis (“Unemajandus”, kuraator Marco Laimre)
Nelja aasta jooksul on toimunud kokku 12 näitust oma ruumides, üks külalisnäitus Pärnu Linnagaleriis ja teine Tartu Kunstimajas ning mitmeid lisaüritusi. (vt. lähemalt http://ekkm-came.blogspot.com ) Kuna muuseum saab aktiivselt toimida üksnes suvekuudel (on mõnevõrra paradoksaalne, et Tallinna Küttele kuulunud hoones puudub küte), siis see on siiani seadnud näituse- ja muule tegevusele omad ajalised piirid. Siiani ei ole EKKM-il ühtegi palgalist töötajat. Juriidiliselt on EKKM-il alates septembrist 2010 kolmekuine leping Tallinna Linnavalitsusega, mida pikendatakse 2010 detsembris ning loodetakse jõuda pikaajalise lepingugini 2011. aasta kevadel. EKKM-i nõukokku kuuluvad Marco Laimre, Neeme Külm, Elin Kard ja Anders Härm.

EKKM- Ei Karda KaPpot ega MuPot

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tekkimise peamine ajend oli Eesti Kunstimuuseumi kaasaegse kunsti näitusesaali sulgemine Rotermanni Soolalaos ning KUMU avamine 2006. aastal nii, et kaasaegsele kunstile jäi selles niigi segases rahvusgalerii-ja uuema kunsti segamuuseumis üksnes viimane korrus kusagil hermeetilistes kõrgustes, maa ja taeva vahel. Sõna otseses mõttes kaotas sellistes kõrgustes hõljuv näitusepind touchi maa ja reaalsusega. EKKM sai seega alguse teatava protestina eesti kultuuripoliitika suutmatusele luua kahte eraldi institutsiooni kaasaegse kunstile ja rahvuspärandile, mille rajad ühtivad üha harvem. Kuna keegi seda ei paistnud ihaldavat, oli Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kaubamärk vabalt saadaval ja me vehkisime selle lihtsalt sisse.

Simon Sheikh kirjutab, et kunstimaailmas kus valitseb alternatiivse ruumi fetiš, erinevad need alternatiivsed ruumid oma strukturaalselt ülesehituselt väga harva nendest institutsioonidest, mille suhtes nad justkui alternatiivsed peaksid olema. Ikka mängitakse täpselt samasuguste rituaalsete ja rutiinsete reeglite järgi nagu kõigis teistes institutsioonides. EKKM aga risti vastupidi ei vastanda ennast millelegi, vaid hoopiski asetub institutsionaalsesse auku, kuhu keegi koppa ei ole suvatsenud lüüa ning identifitseerib ennast probleemitult dominantse struktuuriga. EKKM hõivab selle positsiooni, mille poolik ja vähearenenud riiklik kaasaegse kunsti infrastruktuur on tühjaks jätnud ning täidab selle jultunud enesekindlusega omamata oma tegevuseks sentigi toetust. EKKM hõivab küll laokil olnud sümboolse kapitali, kuid täidab selle alternatiivse sisuga.

Võibolla kõige lihtsam on mõtestada EKKM-i tegevust vastu-avalikkuse (counter-public) mõiste abil. Michael Warneri järgi on vastu-avalikkusel üsna palju sarnaseid jooni normatiivse ja dominantse avalikkusega – eksistents imaginaarse adressaadiga, spetsiifilise diskursuse ja/või kohana ning sisaldades ringlust ja refleksiivsust – mis on seetõttu alati samavõrd suhestuv (relational) kui opositsiooniline. Iseorganiseerumine on igasuguse avalikkuse formatsiooni eriomadus: ta on konstrueeritud ja positsioneerub kui avalikkus läbi teatud spetsiifilise adresseerimise viisi, kuid iga iseorganiseerumine ei ole veel vastu-avalikkus. Vastu-avalikkus on pigem normatiivse avalikkuse modaalsuste ja institutsioonide teadlik peegeldamine, et adresseerida ennast teistele subjektidele ja teistsugustele kujutlustele (antud juhul siis kaasaegse kunsti väljal).

EKKM – “kummaline” ettekujutus muuseumist

Seega võib EKKM-i mõista kui teatud vastu-avalikku institutsiooni, mis sisaldab endas paljugi normatiivsele avalikule institutsioonile omaseid jooni, kuid tema eesmärgiks on kujutleda teistsugust institutsionaalsust. EKKM on teatud ise-institutsioneerumise (self-instituting) meetod, mille ülesanne peaks olema toimida kui teatud normaalse avalikkuse mõiste suhtes ”perversne”, ebakonventsionaalne ettekujutus avalikkusest. Üheks eraldi eesmärgiks ongi luua kummalisi kujutlusi muuseumist kui sellisest. Ühtepidi hõivata puuduva kaasaegse kunsti muuseumi koht ja teisalt pidevalt küsida, milline kaasaegse kunsti muuseum õieti olema peaks / võiks olla. Mis on see, mis ühest muuseumist muuseumi teeb ja milline muuseum üldse võimalik on?

Et aga seda kõike teha oli meil kõigepealt tarvis uurida, mida üldse tähendab mõiste “muuseum”. Mis veel võiks defineerida muuseumit paremini kui ICOM-i, rahvusvahelise muuseumiorganisatsiooni definitsioon? Ilmselt mitte miski. ICOM-i definitsiooni kohaselt on muuseum „kasumit mitte taotlev (non-profit), permanentne institutsioon ühiskonna ja selle arengute teenistuses, avalikkusele avatud, mis kogub, konserveerib, uurib, vahendab ja eksponeerib inimkonna ja tema keskkonna materiaalset ja mittemateriaalset pärandit hariduslikel, uurimuslikel ja naudingu eesmärgil.“

Osa sellest definitsioonist meeldis meile väga, teine osa jälle üldse mitte, osa tahtsime me ümber tõlgendada, osa jälle peapeale keerata. Kasumi mittetaotlemine sobis meile väga hästi, sest raha meil ei ole ja ega paista liiga palju tulevat ka. Tegelikult natuke võiks ikka tulla, ega me muidu seda taotlust siin hetkel ei kirjutaks. Permanentsusega on meil muidugi kehvad lood, sest ei ole midagi ebapüsivamat kui skvotitud muuseum aga kui linn, ükskõik siis milline institutsioon, kellel see õigus on, suvatseb sõlmida EKKM-iga rendilepingu, võiksid küsimused permanentsusest hakata lahenema vähemalt teatud ajalise kestvuse suunas. Ühiskonna teenistuses meile jälle meeldib olla, aga ilmselt mitte sel viisil nagu ühiskond arvab, et me teda teenima peaksime. Kui ühiskond areneb sinna suunas kus tunneli otsas paistab päikse asemel Solarise keskus, siis sellistes arengutest ei taha me mitte kõige vähematki teada. Avalikkusest oli eelnevalt juba juttu. Lisada võiks veel nii palju, et kodanliku ratsionaalse avalikkuse ning neoliberaalse era- ja avaliku piiride hägustamisega ning kapitali ja kultuuri kopuleerumisel tekkinud uus-institutsioonide asemel pakume meie vastu-avalikkust kui ühte võimalikku tegutsemisstrateegiat pöördumatult fragmenteerunud ja kapitali poolt kaaperdatud avalikus ruumis. Kogumine on meie arvates ülioluline kaasaegse kunsti muuseumi funktsioon, kultuuri konserveerimisega tegelevad jälle restauraatorid ja EV põhiseadus, sellega meil palju pistmist ei ole. Vahendamine ja eksponeerimine sobivad meile väga hästi, kuid sellist suurelist retoorikat inimkonnast ja tema materiaalsest keskkonnast “perversne” kunstimuuseum muidugi ei pruugi. Materiaalsuse ja immateriaalsusega tuleme toime, harimise asemel eelistame info jagamist, uurimisest olulisemaks peame naudingu-printsiipi, sest ainult viimane saab põhjustada esimese edukust.

Kogudus ja kohvik: elasime suve üle, elame ka talve

Näitusetegevuse kõrval oleme alustanud ka oma kollektsiooni koostamist. Loomulikult ei ole EKKM-il kollektsioneerimiseks mingit eelarvet. Samuti ei tahtnud me tegeleda nõukaaegsete “kunstinuijajate” (a` la Matti Miilius) stiilis väljapressimisega. Seega tuli meil kollektsioneerimiseks leiutada kolmas meetod. Esimese teose soetas Marco Laimre EKKM-i kogudesse Kunstihoone näituselt “Uus laine. Eesti 21. sajandi kunstnikud”, kust omandati Raul Kelleri heliinstallatsioon “Reflektor” Kultuurikatla hoovist leitud ühekroonise eest. Kaks korda suurema summa eest omandati Kiwa installatsioon "Teile esineb ansambel Mootortüdrukud”; ostetud kahe krooni eest, mis näpatud Kumu puhveti tipi-topsist. Johnson ja Johsnoni Warholi parafraseeriv “Brillo Box” on omandatud kontseptuaalse dollari eest jne. Kollektsioneerimine toimub seega poolte vahelisel kokkuleppel, mille käigus toimub mingisugune sümboolse kapitali vahetus juhul kui tegu ei ole annetuse või deponeerimisega kollektsiooni juurde. Kollektsiooni on annetatud näiteks kõik Marco Laimre teosed, mis ei kulu ühtegi teise kollektsiooni, Johnsoni ja Johnsoni “Soundcheck” on aga deponeeritud muuseumi juurde. Väliskunsti teostest kuulub kollektsiooni näiteks üks pudel Superflexi alkoholivaba viina, mis annetatud Kumu endise kuraatori Hanno Soansi poolt.
Seoses näituseprojektiga “TDK” ( 2009, sügis kuraator Neeme Külm avati ka EKKM-i klubi maja esimesel korrusel. Kohviku avamine võimaldas EKKM-il esimest korda erinevate ürituste ja klubi/muusika projektide kaudu tegutseda talvläbi. Juba praeguseks on EKKM-i baarist kujunenud alternatiivse klubinduse hot spot ja me loodame seda positsiooni kindlasti säilitada.


2010
EKKM- becoming museum of becomings
EKKM-i kolmandat hooaega võib pidada üldiselt õnnestunuks. Korraldasime näitusteprogrammi, mis koosnes neljast näitusest. EKKMi külastas suve jooksul ca 2500 inimest. Alljärgnevalt väike ülevaade EKKMi näitusetegevusest

How One Becomes Museum of Becomings?
EKKMi näitusteprogramm aastal 2010
13.mai - 1.oktoober

14.05 – 09.06 Marco Laimre Sedasi! Katkestuse Kultuur
19.06 – 18.07 Eemil Karila Kunsti Muuseum
24.07 – 22.08 Next To Nothing (kuraator Anders Härm)
01.09 – 01.10 Welcome to the Machine (kuraator Marco Laimre)

Marco Laimre „Sedasi! Katkestuse kultuur
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum avab 2010. aasta kunstinäituste hooaja reedel, 14. mail, kell 18.00 MARCO LAIMRE isikunäitusega “Sedasi! Kütkestuse kultuur”. Pärast kaheaastast moratooriumi teeb Marco Laimre kunstnikuna comeback-i kütkestuse kultuuri lipu all. Näitus on eksperimentaalne, erinevatest installatsioonidest koosnev keskkond, kus oluline ja võimalik avaldub läbi poeetiliste ning analüütiliste tehnikate.
EKKM-i ruumides saab näha foto-, video-, skulptuuri- ja heliteoseid, mis käsitlevad ihamasinate tööpõhimõtteid provokatiivsel viisil. Näidatavad teosed kokku moodustavad kunstniku arvates sümbolisatsiooni, mille omapäraks on kunsti objekti ja subjekti suhte asendumine perversiooni ja materjaliga. Laimre ütleb: „Kütkestuse kultuur baseerub teataval, erilisel vaatamis- ja lugemisrežiimil ning ei ole tõenäoliselt universaalne.“
26. mail kell 15.00 toimus näituse raames artist talk, vestlevad Anders Härm, Marco Laimre ja Bill Offrights.
Marco Laimre on sündinud 1968. aastal. Alates 1994. aastast on ta tegutsenud kunstniku ja kuraatorina. 2005. aastast töötab Eesti Kunstiakadeemias fotograafia professorina. Ta on esindanud Eestit kaks korda Veneetsia biennaalil, 2001. aastal kunstnikuna ja 2009. aastal kuraatorina. 2007. aastal võttis Laimre vastu moratooriumi isiklike kunstiprojektide suhtes.

Eemil Karila Kunsti Muuseum
Üks kunstniku eesmärke on närida läbi võimul olevate ideoloogiate soosingu põhjused, kaevata välja nende ridade vahele kirjutatud väärtused ja eesmärgid – ja luua neile vajadusel alternatiive mõeldes välja omi ideoloogiaid. Hambad irevil, südames hirm, keel põses, rebasesaba kaenlas… aga siiski otsekoheselt.
Oma väikeses ideoloogiatehases on kunstnik oma ideeliste uurimuste laboratoorium ja laborirott. Seetõttu on iga teos ka sellel näitusel kunstniku autoportree. Loodetavasti ei ole see pelk nartsissism, vaid pragmatism. Et mõista ühiskonda, on üksikisikul vaja kõigepealt mõista enda rolli ja kohta. Ilma seda mõistmata jääb ta kuni surmani ja selle järelgi teiste mängukanniks.
Näitusel on eksponeeritud videod, installatsioonid, fotod, kollaažid ja objektid. Kõik teosed on aastatest 2009-2010. Eemil Karila (sündinud Rovaniemis 1978) on soome kunstnik, kes elab ja töötab Berliinis. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias (1997-2002), vahepeal aasta Venezuelas Instituto de Artes Plasticas de Armando Reveron, Caracases (1999-2000) ning Helsinki Kunstiakadeemias (2006-2008). Tema viimatised isiknäitused toimusid Program gallerys Berliinis, Vartai gallerys Vilniuses mõlemad 2009 ning Rovaniemi Kunstimuuseumis (2008). Aastal 2009. aastal osales ta Ban-Parentsi kunstibiennaalil; tegemist oli rändnäitusega mida eksponeeriti Oslos, Tråmsos, Rovaniemis, Murmanskis, Moskvas ja Helsinkis. 2009. aastal osales Karila Neeme Külma kureeritud näitusel "TDK" EKKMis ning 2003. aastal toimus tema isiknäitus Tallinna Linnagaleriis. Koos Kalle Lampelaga moodustavad nad Contemporary Santa Claus Artist Associationi.

Next to Nothing
kunstnikud: Ēriks Božis (LAT), Martin Creed (GBR), Dénes Farkas, Kiwa, Fred Kotkas, Neeme Külm, Kaido Ole, Taavi Piibemann, Johanna Reich (GER), Tõnis Saadoja, Tarmo Salin, Hanno Soans, Triin Tamm, Toomas Thetloff, Laura Toots
kuraator: Anders Härm

Näitusel olid eksponeeritud viieteistkümne kunstniku teosed (videod, installatsioonid, fotod, maalid, objektid) mis testivad EKKM-i vaimset ja füüsilist vastupidavust ”valge-kuubi kunsti” rünnakutele ja vastupidi. Suur osa teoseid on valminud spetsiaalselt selle näituse tarbeks, teine osa on selleks näituseks kohandatud, väga paljusid teoseid eksponeeritakse Eestis esmakordselt. Kaasa teevad kolm väliskunstnikku, kelle hulgas kõige tähelepanuväärsem nimi on kahtlemata Martin Creed, sajandivahetuse üks olulisemaid briti kunstnikke.
Kui valgel kuubil on maagiline võime muuta kunstiks ükskõik mida, siis endistel tööstushoonetel on kalduvus kunsti endas hoopis ära kaotada, tasalülitada. Näitus mingis mõttes katsetabki, kuidas selline väljenduselt hüperminimalistlik, kohati laushermeetiline kunst selle kõike muud kui teost pühitseva ruumilise olukorraga toime tuleb.
Kuna EKKM saab näitusetegevust harrastada üksnes suvekuudel on võibolla imelik kutsuda seda väljapanekut EKKMi suvenäituseks, aga seda ta kahtlemata on. Kergekaalulisus, mis sedasorti ettevõtmisi iseloomustama kipub, on antud juhul siiski pigem kontseptuaalset laadi ning tuleneb sellest, et osalevad kunstnikud väljenduvad lakooniliselt ning suhestuvad ruumiga kontekstuaalselt. Nende personaalset kunstiajalugu silmas pidades on siin vältimatuks taagaks pigem Duchamp, Baldessari ja isegi Rothko kui Dali, Picasso, või isegi Warhol.

Welcome to the Machine
kunstnikud: Paul Kuimet, Sigrid Viir, Maido Juss, Jarmo nagel, Anna Tuvike, Alver
Linnamägi, TõnuTunnel, Reginleif Trubetsky, Johannes Säre, Triin Tamm, Mattias Malk, August Sai
kuraator: Marco Laimre

Welcome to the Machine!“ oli fotodest, videotest, maalidest ja installatsioonidest koosnev kaasaegse kunsti näitus, mis käsitab ümbritsevat läbi masina mõiste. Kunstnikud vaatlevad, analüüsivad ja suhestuvad kriitiliselt aktuaalset tegelikkust sedastavatesse lepingutesse. Nad asetuvad energiliselt erinevatesse masinatesse nagu Charley Chaplin filmis „Moodsad Ajad“ (1936) või jälgivad skeptilisel pilgul industrialiseeritud ühiskonda nagu Pink Floyd 1975. aasta LP-l „Wish You Were Here“. Masina mõistet sel näitusel võetakse metafoorina kõige laiemas mõttes – igasuguse eelantuse ja kaasahaaratuse tähenduses. Näituse logol on kujutatud arvutimängust Pac-Man (1980) tuntud karakterit Oikaket hõljumas Läänemere lainete kohal.

EKKM-i klubi
Sügisel alustas tegevust ka EKKM-i klubi, mille avaürituseks oli Tõnis Kahu ja Anders Härmi korraldatud kultusbändi Throbbing Gristle`i 35. sünnipäevale pühendatud õhtu 30 septembril. Sellele järgnes Janez Janša loeng kolme janša projektist ”NAME Readymade” . 2011. veebruari kolmapäeviti toimusid aga EKKMIs EKKM-i telesaate ”Teooriaklubi võtted. EKKM-i klubi eesmärgiks on ka EKKM-i institutsionaalse kehandi viljastamine vohavate ideedega ning tehtu kritiseerimine.
Näitusega “TDK”, millega loodi EKKM-i baar loodi ja skulptuurina lava, mille autoriks on Neeme Külm võimaldab korraldada EKKM-i hoovis ja külmemal ajal ka kohviku ja näitusesaalides muusikaüritusi. Loomulikult lubame kütta naha tuliseks kõigil clubberitel ja muusikahuvilistel ning valmistume näitustehooajaks 2011. aastal.